Saturday, May 31, 2014

Argipoeesia ja olmeromantika

Eva Mustonen “Argipoeesia “
08.05. – 01.06.2014 Tartu Kunstimaja väikses saalis

Tekstiilikunstniku haridusega Tartu kunstniku Eva Mustoneni esimesel isikunäitusel „Argipoeesia" on eksponeeritud installatsioonid ja käsitööesemed lugudele vihjavate pealkirjadega.

Nende esemelisus on metafoor argipäevale, kust nad pärit on või kuhu nad justkui kuuluvad. Mingid settinud tunded või juhuslik mõte on leidnud väljundi nende tuttavlikus vormis. Kuidagi teisiti olekski raske päevast päeva venivaid meeleolusid või ähmaseid äratundmishetki esitada. – Eva Mustonen

Ähmased või vähemähmased äratundmishetked meenuvad tõepoolest Mustoneni installatsioone vaadates. Valge siiditikand valgel kangal „MITTE MIDAGI EI MEENU“ (2010–2014) kehastab imestamapanevalt hästi seda tunnet, kui mitte midagi ei meenu. Kangas on materialiseerunud mäluhägu, kus monokroomse massina justkui veekeeriseid (hauakohti?) moodustavad pisted mõjuvad unustuse, poolelijäänud mõtetena, mälestusena mälestusest.




Mustonen küsib näituse kaastekstis, kas argipoeesia näol on tegemist oodiga kasututele esemetele või kasutute esemete valmistamisega. Kaheksa isetehtud näpunööri peenest köiesuuruseni  „SORTIMENT KASUTUID NÄPUNÖÖRE“ (2012–2014) tekitab küsimuse – need pole ju kasutud? Korralikud nöörid on! Ja hästi tehtud, siin kiitus kunstniku käsitööoskusele. Ent kontseptuaalselt laotab autor näitusel oma osavõtmatuse üle esemete, nähes kasutuna seda, millele on võimalik leida otstarve. Tunda on allaandmist, loobumist või siis sellistele radadele pöördumist, mis tulevad ette siis, kui soovidest või eesmärkidest lahti lasta (mis on üsna taoistlik eluviis). „Argipoeesia“ kaastekst loob näitusele igapäevasuse kontseptsiooni, kus olme võib sama hästi kunst olla (ja vastupidi).

Samas on sellel kõigel juures mingi igatsusromantiline hõng nagu vanaroosa pitskleit. „JA NII MA EI PEAGI SIND PUUDUTAMA (2013), erepunased kootud labakindad, mille sõrmeotsad jooksevad silmustena teineteisega kokku. Nii ma ei peagi sind puudutama – kas pole koorem õlult langenud, kus pinge, mida tekitab külgetõmme kellegi suhtes, on tasalülitatud, sest see ei saagi kuhugi viia, kuna mu kindad on ju seotud? Teiselt poolt tunduvad pehmed kindad kui mingi kirgliku tunde manifestatsioon, mida kandes ei pea ma sinust ka lahti laskma.

Kootud, punutud ja tikitud esemete kõrval on näitusele üles seatud kaks installatsiooni. Esimene, „KUI MA TUNNEN KELLESTKI PUUDUST, KAS SEE NÄEKS SEDAVIISI VÄLJA?“ (2013) on peeglilauda või lillepostamenti meenutav lauajalgadest ja sahtlitest kokku klopsitud mööblitükk, mis toetab buduaaripeegli asemel kahelt poolt riidega kaetud üles seatud sahtlipõhja, mille ees turritavad lauast välja roosavalged kunstliiliad. Väljalaperdava sahtliga lillepostament-peeglilaud on ilus, peenutsev, esitlev, samas kasutamatu, liigestest lahti, mõjudes unenäona, kus lähemal vaatlemisel ilmneb, et toit on liivast. Seetõttu tundub küsimus pealkirjas täiesti asjalik. Puudust tundmine tähendab puuduoleku, kohatuse tunnet, kus justkui midagi ilusat on olemas, aga hinge pole sisse puhutud, mis paneb kõik hoopis valena tunduma, tunne, ese, olukord on kõige olulisema puudumise tõttu kasutu.

Teine installatsioon, „MA EI LÄHE SIIT KUHUGI“ (2014) on kasutu-kasuliku taustsüsteemis hinnates veel eriti düsfunktsionaalne. Öökapp, mille sahtel on kinni klammerdatud ning jalad alt tõmmatud – et need seejärel umbes nelja katkise taburetijalaga asendada. Katkised jalad on kuhugi sahtlipõhja alla rippuma kinnitatud, vaevumatagi neid põrandapinnaga paralleelseks siluma. Kapimoodustise kõrval on eksponeeritud valik teisigi tabureti- ja muid jalgu, katkiseid, vanu, kokkusobimatuid.

Juri Lotman on kirjutanud süsteemikirjelduse mehhanismist, kus kõik elemendid, mis pole üheselt mustad või valged, vaid kuuluvad hallalasse, jäetakse kirjeldusest välja, et kirjeldustekst oleks võimalikult korrastatud ja ühetähenduslik. Selline tekst on korrastatum kui objekt, mida ta kirjeldab, lihtsam kui süsteem tegelikult on. Näiteks toob Lotman olukorra, kus poeet on kirjutanud ühele luuletusele mitu varianti, ent pole ühtegi suutnud teistele eelistada ja nii säilitab nad kõik kui võimalused. Luuletuse tervik ongi sel juhul too variatiivne luulemaailm, kõikide variantide kogum. Lõplik tekst, mis luulekogusse trükitakse, on seega variatiivse, mitmeid võimalusi sisaldava teksti lihtsustus üheks versiooniks. Teksti ühetähenduslikkus on kasvanud, ent informatiivsus, mida eri võimalused oleksid edastanud, just kahanenud.

Võib-olla on ka Eva Mustoneni installatsiooni võimalik mõista selle selgituse kaudu. Kapi kõrvale laotatud puujalad on justkui ühe installatsiooni või eseme eri versioonid, millest igaüks toob kaasa oma tähendusvarjundi. Põrandal reas lebavad kapijalad on kui võimalused, mida kunstnik või mistahes eseme, sündmuse, elu kujundaja loonud on ja kasutada võib. Metafoor sellele, et me disainime ise oma elusid endale kättesaadavate vahenditega.

Teisalt, olmesse naastes seostub kapijalgade valik koosmõjul installatsiooni pealkirjaga „MA EI LÄHE SIIT KUHUGI“ igavese paigalseisuga, mis just tartlasi painab. Tartus on tsükliline aeg, mis kulgeb septembrikuisest elavnemisest, kui tänavad äkitselt tudengeid täis on, talvisesse koopaunne, mille lõpetab kevade tärkamine, kui kõik tudengid taas lume alt välja sulavad ja tänavatele valguvad, mis suubub jälle südasuvisesse laustühjusesse, mida oskavad hinnata ainut linna jäänud ulmekirjanikud. Installatsioon justkui pakub: näe – kapijalad – istuta endale alla, tartlane, jõemudast sa välja ei pääse. Isegi kapile ei õnnestu jalgu alla saada, endast siis rääkimata. Või, vastupidi, on tegu lahendusega igavesele paigalseisule? Näe, jalad, istuta endale alla ja – mine!?

Tõlgendusvõimaluste paljusus on üks tugevus, mis Mustoneni teostel on. On näha, et autor on julgenud endaks jääda, poetades pealkirjadeks oma mõtted ja küsimused nii lihtsalt ja siiralt, nagu need pähe tulevad. Mingit ülekontseptualiseerimist pole. Siirastel mõtetel on lastud Tartu Kunstimaja väikses saalis mõjule pääseda, luues kontrasti palju vaeva ja kannatlikkust nõudnud teoste vahel. „Argipoeesia“ on puhas näitus, ilma argise mõtteprahita, iga teos kõneleb rohkem või vähem konkreetse loo (mis jääb muidugi vaatajale välja mõelda). Täpselt nii nagu pealkirjas seisab – argine, igapäevast inspireeritud, aga ikkagi luuletus, korrastatud tekst.

No comments: